Hilinenud, kahjustatud või kadunud pagas: kuidas hüvitis toimib

Määrus 261/2004 kehtestab miinimumõigused lennule mittelubamise, lennu tühistamise ja hilinemise korral. Registreeritud pagasit seal ei reguleerita. Pagasi eest vastutus järgib Montreali konventsiooni, millega EL ühines nõukogu otsusega 2001/539/EÜ ja mis on ELi õigusesse rakendatud määrusega (EÜ) nr 2027/97 selle määrusega (EÜ) nr 889/2002 muudetud kujul. Selle määruse artikli 3 lõike 1 järgi reguleerivad ELi lennuettevõtja vastutust reisijate ja pagasi eest konventsiooni sätted ning muudetud artikkel 1 laiendab neid õhuveole ühe liikmesriigi sees, seega ka puhtalt siseriiklikele lendudele ELi lennuettevõtjaga. Muus osas kehtib konventsioon rahvusvahelisel reisil riikide vahel, mis on sellega ühinenud (artikli 1 lõige 2). Kui lendad ELi-välise ettevõtjaga riiki või riigist, mis ei ole ühinenud, võivad kehtida muud reeglid.

Konventsiooni artikli 17 lõige 2 teeb vedaja vastutavaks, kui registreeritud pagas on hävinud, kadunud või kahjustatud, tingimusel et kahju põhjustanud sündmus leidis aset pardal või ajal, mil pagas oli vedaja hoole all. Kui kahju põhjustas pagasi enda omadus või sisemine defekt või nõrkus, ettevõtja selle eest ei vastuta ning käsipagasi eest vastutab ettevõtja ainult siis, kui ta või tema töötajad või agendid põhjustasid kahju süü või hooletuse tõttu. Hilinemise korral kehtib artikkel 19: ettevõtja vastutab hilinemisest tuleneva kahju eest, kuid vabaneb, kui ta tõendab, et võttis kõik meetmed, mida mõistlikult võis nõuda, või et nende võtmine oli võimatu.

Need kaks rada võivad kulgeda paralleelselt. Kui ka lend ise tühistati või hilines pikalt, hinnatakse seda küsimust eraldi määruse 261/2004 alusel, mille artikkel 12 jätab õiguse täiendavale hüvitisele sõnaselgelt puutumata, samas kui määruse alusel makstud hüvitise võib sellisest hüvitisest maha arvata.

Artikli 22 lõige 2 piirab vedaja vastutust hävinud, kadunud, kahjustatud või hilinenud pagasi eest summaga iga reisija kohta. Konventsiooni algne tekst nimetab 1000 arvestusühikut (SDR), kuid artikkel 24 sisaldab piirmäärade korrapärase läbivaatamise mehhanismi ja pärast ICAO viimast läbivaatamist kehtib 1519 SDR alates 28. detsembrist 2024. SDR on arvestusühik, seega sõltub summa eurodes kursist.

Kaks Euroopa Kohtu otsust täpsustavad piiri. Kohtuasjas C‑63/09, Walz vs Clickair, otsustas kohus, et artikli 22 lõike 2 kahju mõiste hõlmab nii varalist kui mittevaralist kahju. Ülempiir kehtib seega kõigele, mida nõuad, mitte iga kahjutüübi kohta eraldi. Kohtuasjas C‑410/11, Espada Sánchez jt vs Iberia, otsustas kohus, et õigus hüvitisele ja vastutuse piirang kehtivad ka siis, kui reisija nõuab hüvitist pagasi eest, mis registreeriti teise reisija nime alla, tingimusel et kaduma läinud pagas sisaldas tegelikult nõudva reisija esemeid. Perele, kes jagas asjad ühistesse kohvritesse, võib see olla väga oluline.

Ülempiir on piir, mitte kindel summa. Pead suutma näidata, milline kahju sulle tekkis, ning aluseks sobivad ostutšekid, piletid või pardakaardid ja fotod. Tee kõrgema piirmäärani, mille artikli 22 lõige 2 näeb ette, on see, et sa tegid registreeritud pagasi vedajale üleandmisel, praktikas registreerimisel, nn erideklaratsiooni pagasi väärtuse kohta ja maksid nõudmise korral lisatasu. Piirmäär ei kehti ka siis, kui tõendatakse, et ettevõtja või tema töötajad või agendid põhjustasid kahju kavatsusega kahju tekitada või hoolimatult ja teadlikult, et kahju tõenäoliselt tekib (artikli 22 lõige 5), mis on kõrge nõue. Lennuettevõtja võib lisaks ise olla võtnud endale kõrgemad piirmäärad või mitte ühtegi piirmäära (artikkel 25).