Kas käsipagas muutub tasuta? Mida uus määrus ütleb

Määrus kasutab terminit „personal article“ (siin isiklik ese) ja määratleb selle artikli 2 punktis ah: registreerimata pagas, mis vastab ohutusnõuetele ning on kas kuni 40 × 30 × 15 sentimeetrit või hoitav eesoleva reisijaistme all. Määratlus ei nimeta kaalu.

Määratlus annab seega kaks varianti, kuid ei ütle, kas valib reisija või lennufirma, kumb neist kehtib. Kas kott, mis mahub istme alla, kuid on suurem kui 40 × 30 × 15 sentimeetrit, tuleb alati vastu võtta, tekstist seega ei selgu.

Määruse põhjendused, see tähendab selle alguses olevad nummerdatud selgitused, annavad ettekujutuse, millest jutt käib. Põhjendus 42 nimetab kogu reisi jaoks vajalike esemete näidetena passi ja muid reisidokumente, vajalikke ravimeid, isiklikke seadmeid ja lugemisvara ning toitu ja jooki, mis on proportsionaalsed lennu pikkusega.

Käsipagas on artikli 2 punkti ai järgi registreerimata pagas, mis ei ole isiklik ese ja mis vastab ohutusnõuetele. Määratlus ei nimeta mõõtmeid.

Erinevus isikliku esemega seisneb sõnavalikus. Isikliku eseme kohta öeldakse „ilma lisakuluta“. Käsipagasi kohta öeldakse selle asemel „tingimusel, et õhusõiduki salongis on ruumi“, ning tasust ei räägita midagi.

Põhjendused viitavad samas suunas. Põhjendus 43 ütleb, et lennufirmad ja vahendajad peaksid saama ka edaspidi pakkuda pileteid ilma käsipagasita ning et hinnanäitamise reegli eesmärk on lihtsustada reisijatel käsipagasi sisaldavate hindade võrdlemist. Põhjendus selgitab käsipagasit sulgudes väikese rattaga kohvrina. Põhjenduse 45 järgi peaksid lennufirmad, piiramata vaba hinnakujunduse põhimõtet, kehtestama käsipagasi suuruse kohta mõistliku poliitika. Põhjenduse järgi tuleb määruse 1008/2008 läbivaatamisel hinnata, kas käsipagasi ühtsed miinimumreeglid on võimalikud.

Käsipagasi küsimus ei ole Euroopa Liidu Kohtule uus. Kohtuasi C-487/12 (Vueling, 18. september 2014) puudutas registreeritud pagasit, kuid otsuse põhjendustes lisas kohus täieliku vastuse andmiseks, et pagas, mida ei registreerita, see tähendab käsipagas, tuleb põhimõtteliselt lugeda reisijate vedamise möödapääsmatuks osaks ning selle eest ei tohi seetõttu nõuda lisatasu, tingimusel et see vastab mõistlikele kaalu- ja mõõtmenõuetele ning kehtivatele ohutusnõuetele (punkt 40). See väide ei ole otsuse resolutsioonis, mis tõlgendab registreeritud pagasi kohta vaba hinnakujunduse reeglit määruse 1008/2008 artikli 22 lõikes 1. Millised mõõtmed on mõistlikud, kohus ei öelnud.

Euroopa Komisjon loeb otsust nii, et mõistlikest nõuetest kaugemale ulatuv käsipagas kuulub lennufirmade vaba hinnakujunduse alla. 2025. aasta oktoobris algatas komisjon rikkumismenetluse Hispaania vastu, kelle seadus ei luba lennufirmadel käsipagasi eest lisatasu nõuda ning kes on teinud sanktsiooniotsused viie lennufirma suhtes täiendava käsipagasi eest võetud tasude tõttu. Kus kulgeb mõistlike nõuete piir ja seega see, kas lennufirma võib praegu suurema salongikohvri eest tasu võtta, on Euroopa Liidu Kohus seega jätnud otsustamata.

Uue määruse põhjenduses 42 kasutatakse isikliku eseme kohta ingliskeelses versioonis sama väljendit kui kohtuotsuses: „a necessary aspect of the carriage of passengers“. See viitab sellele, et mõte, et reisiks vajalik peab kuuluma hinna sisse, ei ole uus. Artikli 11a uus külg on see, et keeld on nüüd sõnaselgelt õigusnormis, koos määratud suurusega: kuni 40 × 30 × 15 sentimeetrise või eesoleva istme alla mahtuva isikliku eseme eest ei tohi lennufirma lisatasu nõuda.

Kuidas otsust suurema salongikohvri puhul praegu ja alates 23. oktoobrist 2027 mõista, määrus ei ütle.

Sama määrus muudab ka lennufirmade vastutust käsitlevat määrust 2027/97. Sinna lisatakse samast kuupäevast uus artikkel 6b: kui müüakse lende EL-i, EL-ist või EL-i sees, peavad lennufirmad ja vahendajad selgelt nimetama, kui suur ja raske pagas on asjaomase hinna eest salongis ja pagasiruumis kaasas, võimalikud piirangud esemete arvule, võimalikud lisatasud nii registreeritud kui ka registreerimata pagasi eest ning põhjused, miks pagasit ei pruugita lubada salongi kaasa võtta.

See, et määrus arvestab registreerimata pagasi võimalike lisatasudega, viitab samuti sellele, et see ei tee salongikohvrit tasuta.